Rendiautoga mööda Lasnamäed, päike kuumab, viimaks soe suvi, õhk värelev ja paks
Ülekäigul lookamas noorem mees – lihav nägu, turske kasv
Silmist voolavad pisarad, suu nutuvõrus, veel vaarudes ületab teed
Muu rahvas vilus-varjus bussiootel – tolle, mis rohemiraažina horisondil kasva
Ning samasel hetkel murrab raadios jõristav Till oma refrääni
Ein Mann weint nur wenn seine Mutter stirbt –
Der Tod ist stark, das Herz ist schwach
Vaatan ja tahakski kuidagi aidata, aga pole kindel
Hea, et rahulikult üle tee saab minna, sellinegi panus
Kõnnib Maxima poole, päike mängleb higipiiskades kuklal
Paari tunni kaugusel ähvardab kindralmajor õhkida tuumajaama
