Konutan maal ning puhun kiiskavkuldset saksofoni, ajan mööda klapistikku noote taga. Kõlab "Mustamäe valss". Nagu tuhat inglikoori.

Peamiseks kommistuskiviks osutub koht, kus Volli laulab: 

"Päeval ja ööl — 

KO-DUS-JA-TÖÖL!"

Need madalad noodid nõuavad ootamatuid positsioone ja kammitsetud embušüüri. Kui kõik õnnestub, siis vappub ja müdiseb maa muusikataktis, kui mitte, kilavad vastu aknaklaasid.

Kunagi esinesid pasunamehed meile rüblikuile Estonia teatri talveaias, vist lausa korduvalt. Nüüd mõeldes oli nende peamine käilakuju ja killumees vist hoopiski trompetimängija. Oligi seal saksofonisti?

Talveaed tundus mingi ajaloolise, kergelt maagilise paigana. Nüüdseks küll selge, et lisandunud alles üheksakümnendail, ent siiski nagu mingi pilt või sissevaade sõjaeelsesse teatrihoonesse, kus vohas eksootika ja pokaalid kõlisesid hommikuni. Ning siis, muidugi, plahvatused. Nagu jutustab Eesti esimese ballett-pantomiimi "Kratt" arvustus noorteajakirjas aastal '44:

     /.../ meid juhitakse "Estonia" all asuvate keldrite eesruumi, kust väljapääs on avaram ja kus õhk on puhas ning jahe. Lõdisen kleidiväel külmas keldriruumis. Ei tea, kuhu seista või mis peale hakata. Kostab hüüdeid: "Estonia põleb!" Seisatan müüri äärde. Pime on.  Ei taha uskuda seda. Äkki märkan ees tuttavat kogu. Teatan endast ja saan veidi kindlust, leides seltsi. Ma nagu ei olegi enam arg. Võin naljatada ja jutelda. Hiilime korraks väljapääsu teele. Sealt kumab vastu tuli ja suits. Ei suuda uskuda oma silmi. Poetun tagasi külma kivi kõrvale. Üha kindlamini tajun nüüd — "Estonia" põleb.

     Päästetakse garderoobi. Mul oleks asjatu ronida teisele rõdule ja mul pole selleks julgustki. Tundub ka nii tähtsusetuna see kaotus kõige selle kõrval, mis hävib praegu tules. Valus on, kui mõtlen vaid oma mälestusesemetele ja piltidele, mis asuvad mantlitaskus.  Kuid seegi mõte vilksab ainult hetkeks läbi pea. Olnut ei saa teha olematuks.

     Hetkeks vaikivad paugud, et lasta meil hinge tõmmata. "Kes soovib, võib lahkuda," tuleb korraldus. Osa rahvast väljub punavasse ja suitsvasse maailma. Samas aga algavad jälle plahvatused, mis kestavad õnneks lühikest aega. Tekib pikemaajaline vaikus, mille kestes tuleb korraldus kõigil lahkuda viibimata majast, muidu muutub siin ohtlikuks.

Mängin veidi luuperi ja Kuslapiga ning mõtlen, et miks ma üleüldse endale selle pilli hankisin. Üheks aspektiks on muidugi pea kosmilised märgid teatriagentuurist— lugu järgmiseks korraks! — teine aga Donald McCaslini soolo Blackstari teisel träkil,'Tis a Pity She Was a Whore.

Panen selle taas kõlaritest müristama: hingeldused, trummid, bass, siis klaver koos sellesama pulseeriva saksiga mõlemalt poolelt. Aktiveeruvad mingid väga spetsiifilised tundmused ja udused mälutombud. Püüan tabada kergemaid vahekäike, nagu keerutused 1:55 peal, vist üks kihvtim eelkulminatsioon, ent üldmulje jääb, et... Tarvis enne veel midagi muud proovida?

Vahest "Mets mühiseb" või "Minu südames sa elad"?