Esimesed lumed, majadevahelisel heinamaal on pooleli kanalisatsioonitööd – eikusagilt kõrguvate valgete mullamägede ja pimedate paesüvikute vahel puhkavad hüljatud traktorid, uute kortermajade akendes kumavad veel viimased tuled, aeg-ajalt vilksatavad kardinate vahel figuurid.
Kõnnime Kostjaga nende mägede vahel, jäätunud traktorijälgedest rajal, kus veel nädala eest vihisesid kuldsed õlekõrred ning võis kohata põõsaste poole vilksavat jänest. Kuskil siin sõi Kostja oma esimese linna-hiire. Üle heinamaa kulges peenikeste radade võrgustik, leidus nii inimtekkelisi kui looduslikke maamärke. Õunapuu alla oli puhkamiseks veetud diivan.
Liigume edasi, läbi pargi ja hoovide, mööda majaääri ja põõsaaluseid, enamasti aga siiski suurematel radadel. Selline ühes-kõndimine on tõeline kompromisside kunst. Ühel hetkel panen Kostja kotti ja lähme koju – eks järgmisel ööl juba uues kohas, teisel pool teed.
Kodus on kapsas juba mõned tunnid soolvees seisnud, asume riivima sibulat ja küüslauku. Raadios lööb kell kaks, meie aga nutame pliidi ääres sibulaaurudes – mina riivimas, Filipp ja Kostja tegevust inspekteerides. Mõned liigutused veel ning potitäis saab valmis, asub kööginurka hapnema.
Et madratsi tarneaega lükati taas edasi, uinun jälle halli diivani liigpehmes embuses. David jutustab, kuidas Hruštšov tõstis Brežnevi välja tema Krimmi suvilast, et teha ruumi Afganistani kuningale. Väikesed otsused muudavad ajaloo kulgu.
