Keeran rendirattal Tolstoist Tähesse. Tsaariaegsete agulimajade aknad on valla, tänavale immitseb vinüülplaadi mängu ja viirukisuitsu. Punetava näoga hilisemas keskeas topsimees läeb külg ees üle tee, peatub hetkeks ning toetab siis selja vastu puud. Suleb silmad ja laseb näole päikest. Linnud laulavad, õhk vireleb kuuma käes. Kuupoe ees, tundub, filmitakse räpimeestele videot.
Hiljem Annes helgivad kased loojangupunas, lapsed silkavad panelkade vahel, kanali rannad veel rahvast täis. Tunglemine Siriuse juures, tartlased mugivad krõbekana ja joovad kalja peale. Kuskil filmib ehk Marco uut sünnipäevatervitust.
Vabaduse puiesteest aga ongi saanud linnasüda, ekraanidel mängitakse jalgpalli ja rahvas uilgab. Õhtune niiskus emajõelt jahutab veidi. Hispaanlane põrutas kogemata palli oma väravasse, mida nüüd muudkui keritakse, edasi ja tagasi.
Peatun Aparaaditehases ja söön hommikuks okonomiyakit ja värskeid sarvsaiu. Uus päev, Ahto näitab värskeid välis-eesti plaate, õues on 28 kraadi. Kirjandusmuuseumi saalides külm ja vaikne. Kurzgesagt, hea suvine summ.
Minu Tartu on sellest päris erinev. Nõukaaegne raamatukogu ja Philosophicumi rohelised seinad, mis mälupildis sulavad kokku ülikooli kliiniku omadega. Mordor-ühika niiske linoleumi hõng. Semiootikute kanepisuits lörtsihanges, õlu vihmasel Rüütli tänaval. Korterikaaslaste sõbrad pool päeva duši all. Kunstimaja näitused ja Hesburgeri sooduskupongid. Raadi kalmistu ja kella kaheksased seminarid. Asuse läpakas ja digisüntesaator.
Palju on muidugi meeldivat äratundmist. Pea igal nurgal mõni ununenud seik, paljud armsad kohad püsinud läbi aastate muutumatuna. Vaata ja imesta. Oligi see unes või ilmsi?
Siiski jääb tunne, nagu oleks Tartu teinud vahepeal läbi mingisuguse ürghüppe, tulnud välja oma üleminekuajast. Ei taju seda perifeerset atmosfääri, mida mäletan. Või oligi see pelk tundmus? Või ehk on need muutused vaid ajutised, kultuuriaastaks kaunistet? Kui värskendatud nurgabaaris laulu löövad inglikoorid.
