Akna taga ehitatakse uut fassaadi. On mingi mehhanism, sõiduki moodi (μηχανή nagu roller), mis saeb asfaldisse auku, liikudes tasa mööda välisseina. Masin möirgab erinevaid variatsioone, aegajalt kisab mingi metallkonstruktsioonini jõudes, siis läheb jälle libedalt läbi kruusakihi. Avan akna ja lasen müra sisse, avan Media Playeri ja panen Mark E. Smithi tasa lõugama. Ideaalne sümfoonia. Mis veel puudu on?
Enesetunne ei ole päris õige. Leiutan mingid venitusharjutused, taidlen mööda tuba edasi-tagasi, teen viis setti kätekõverdusi, siis keegi helistab. Sõber sai elektrikuna tööd ja teenib nüüd viis eurot tunnis – „netto!“ Mõnel läheb kohe hästi, samas kui mina siin istun ja midagi tehtud ei saa. Aga parem on nüüd olla küll. Õhtuks peab tekst saadetud olema. Iseenesest jõle lühike, paartuhat märki. Need ongi need keerulisimad, kirjutan paberi märkmeid täis, aga pusle ei jookse kokku.
Smithi perearst on nähtavasti Pierce Brosnan, kirjutab igasugu tablette, minu oma aga jogurtit ja riisi. Hea, et see praegu meenus, kahe ja kolme vahel pidin helistama. Tarvis uus proove.
Kui mõelda, miks see loovtöö kunati nii keeruline on, on vastus ilmselt selles, et millegi silmnähtavalt ebatäiusliku tootmine on psüühikale sedavõrd raske, et sellest ette seatakse kõige ebameldivamadki tegevused. Näiteks koristamine. See on üsna hea vabandus. Samas on see kannatamine omamoodi meeldiv, sisukas - midagi nagu toimiks või sünniks. Nagu Õnnekas kirjutas, on see võrreldav selle algupärase kannatamisega, millest kunst tegelikult sündima peaks - kannatamine näiteks mingisuguste Kultuurkapitali tähtaegade käes. Tellimuse sund ongi see algärritaja, millest tõuseb tellitu.
Nüüd hakkan tööle. Tekst on tegelikult ju valmis, lihtsalt tarvis vormistada. Enne peaks veel lõunat sööma, peale lõunat ehk natuke pikutama.
Enesetunne ei ole päris õige. Leiutan mingid venitusharjutused, taidlen mööda tuba edasi-tagasi, teen viis setti kätekõverdusi, siis keegi helistab. Sõber sai elektrikuna tööd ja teenib nüüd viis eurot tunnis – „netto!“ Mõnel läheb kohe hästi, samas kui mina siin istun ja midagi tehtud ei saa. Aga parem on nüüd olla küll. Õhtuks peab tekst saadetud olema. Iseenesest jõle lühike, paartuhat märki. Need ongi need keerulisimad, kirjutan paberi märkmeid täis, aga pusle ei jookse kokku.
Smithi perearst on nähtavasti Pierce Brosnan, kirjutab igasugu tablette, minu oma aga jogurtit ja riisi. Hea, et see praegu meenus, kahe ja kolme vahel pidin helistama. Tarvis uus proove.
Kui mõelda, miks see loovtöö kunati nii keeruline on, on vastus ilmselt selles, et millegi silmnähtavalt ebatäiusliku tootmine on psüühikale sedavõrd raske, et sellest ette seatakse kõige ebameldivamadki tegevused. Näiteks koristamine. See on üsna hea vabandus. Samas on see kannatamine omamoodi meeldiv, sisukas - midagi nagu toimiks või sünniks. Nagu Õnnekas kirjutas, on see võrreldav selle algupärase kannatamisega, millest kunst tegelikult sündima peaks - kannatamine näiteks mingisuguste Kultuurkapitali tähtaegade käes. Tellimuse sund ongi see algärritaja, millest tõuseb tellitu.
Nüüd hakkan tööle. Tekst on tegelikult ju valmis, lihtsalt tarvis vormistada. Enne peaks veel lõunat sööma, peale lõunat ehk natuke pikutama.
