Київ

Seekord mõnetunnine vahepeatus.

Öö rongis olnud võimatu -  kupees killadi-kolladi kõik mis võimalik; toppisime küll Alekseiga käterätte naride, ukse- ja aknapaneelide vahele, kusagil ragises aga ikkagi edasi. Konduktor: Это купе люкс.

Linna jõudes кава iga nurga peal, сэндвич и смузи ORANG+UTANist, päälinnas haruldase Volga-taksoga turule, veidi siia-sinna, viimaks metrooga tagasi Вокзальна poole.

Kiievi metroos tunglemine ja sõit mööda lõputuid eskalaatoreid on kuidagi eriliselt kodune. Mõned aastad tagasi peatusime Arsenalnas, mis vist suisa maailma sügavaim jaam. Üha üles ja alla, saja meetri kaupa.

Миргород

Poolpäev kuurordis, mis juba sada aastat tuntud oma ravivete poolest. Veed tulevad tiigist rohelisest, lehkavast. Tiigi kaldal - Hruštšoviaegne loomaaed, paabulinnel sabad raagus. Inimesed - kõikjal, veedavad aega, peavad turgu, teevad võsa vahel grilli. Lapsed laulavad, vanamees mängib vilepilli, imetletakse lillepeenart, millest moodustub linna nimi, rohelistest kasvudest on spetsiaalsetele tahvlitele loodud Nikolai Gogoli portreed.

Taksojuht teeb linnaekskursiooni, seekord lihtsa musta Ladaga. Ütleb, et kohalikud on jäänud truuks, aga turiste on raske ligi tõmmata. Tuleb teha ravivetele suuremat reklaami, Ameerikas ja Inglismaal. Mainida, et omal ajal on siin suvitanud Gogol.

Väljamaalased võiksid tõepoolest saabuda - ekspressrongil nagu Poirot filmis. Juua viiegrivnast vägevat espressot ning supelda piimjas ravivees.

Huvitav paralleel näiteks Lviviga. Elavad sääl, tulevad siis siia. Kaugest klassitsismist - tõelise nostalgia man. Ehk nagu minnes Tallinnast suveks Sillamäele. Lihtsamate aegade illusioon.

Силламяэ

Tagasi mõeldes - on selge, miks enne tuumatööstuse sissesõitu oli seal armastet suvituspaik. Ideaalmaastikud, osaliselt tänaseni säilunud. Kohalikud meenutavad õigupoolest ukrainlasi vähemalt oma suhtumises turistidesse ja külalistesse. Näiteks - saunas. Sama komplekt küsimusi, nii Mõrgorodis kui Sillamäel. Esimesel puhul muidugi veidi keerulisem vastata.

Sellise võrdluse juures kummastab veel kümnekorde elanikkonna erinevus.  Ehk avab suurem end kärmemini? Või kuis neid sissevaateid üldsegi kõrvuta...

Незалежна Україна 30 - Харків

Varem teadsin vaid, et siin on 1967. aastal valmistatud minu lemmikratas, olin näinud ka droonivõtet Держпромi hoonest. Nüüd siis ootamatu võimalus - tähistada linnaelanikega ümmargust taasiseseisvustärminit. Harkivis elab inimesi rohkem kui Eestis ning valdav enamus neist on vene keeletausta ja ehk ka identiteeditundega; seetõttu selline üritus ehk eriliselt polariseeriv. 

Esmalt tuli ooperiteatri ees ettekandele kahetunnine estraadikava parimate lauljate ja kohaliku sümfooniaorkestri esituses. Vapustav, viimseni lihvitud kava. Vaheldusrikas ja liigutav. Jõime hostelikaaslasiga plastpurgist kohalikke käsitööõllesid ja nautlesime helide saatel. Kuhu võiks siis veel edasi minna, kuna õhtu veel noor?

Üle mõistuse. This ain't a song for the broken hearted - "It's My Life". 

Õhtu lõpetas kolmetunnine show Bruno Marsi ja Bon Joviga. Vahel tunnen, et Jon Bon järgneb mulle - nägin sarnast meest ka Bolognas närviliselt CBD suitsuautomaadil navigeerimas. Automaat küsib ID kaarti, tunnustab aga ainult kohalikku. Mine tea muidugi, mis kodakondsused Jonil olla võivad.