1934:
"Tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks."

______

Tagasi rahutuis ajus. 

Haige-olu, haigus-lehtede ja muu säärasega seondub mulle õieti esmalt mälestus sõjaväest, kus ühe järjekordse pakaselise metsalaagri ajaks sai end laatsaretti kirjutatud. Lebasin pikad päevad voodis ja lugesin, sõin neoangini lutsukaid ja vaatasin tuisku teisel pool akent; kolm korda päevas loivasime kampsunite väel sööklasse. 

Oli selline lõputu, aeglane aeg - õnnis tõbisus. Just olid saabunud uhiuued vatitekid ja padjad. Viisime kordamööda õues läbi hommikusi haavatute võimlemissessioone, peale mida oli hea jälle sellesama teki alla pugeda.

Või siis mõne aasta eest, kui jäin haigeks suve kõige magusamate päevade ajal. Lebasin rannal männi vilus, lutsutasin sedasama, kroonust kaasa võetud neoangini. Päike vajus aegamisi mere taha.

Vahel aga on võimalik jääda haigeks nii, et oleks pigem terve. Sulet hiiglaslikud silmlaud, söövitet võikain vaguden laup, kael paenutet kuulsan koeranaelan, kus kihamas kroonsipelgad.

Pole soovitatav.