Jälle mingi huvi minna tagasi kooli – või ehk lihtsalt ette lugeda ja kirjutada.

Päikesevikati sahisev kaar ristikivini lõikub, kuu pääl siravad sinised lossid

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval silmitsedes laiska jõge – ons sellest varjugi õitsenud, ons selle lõhna männiku osjades, arul, kus kord tegin saadu?

Masing kirjutab Ristikivile raudse eesriide tagant ja soovitab lugeda Düüni, mis ameerikas ilmunud loetud aastad varem.

Pole varem sellele niimoodi vaadanud aga mõistagi – maiad, soomeugrilased, fremenid. 

Objektiveeriva keele ja maailmapildiga anastajad satuvad silmitsi (ugri) animismi, kosmoloogilise sidususe, mesoameeriklaste müütilise maailmapildiga. 

Gesseriti mütoloogia ja indoeuoopalik kristlus seatakse vasta  messianismide, apokrüüfide, toomakristluse, semiitliku müstikaga.

Ulmekirjandus ja LSD taevaskoja paljandite vahel, budismiloengud usuteaduste instituudis, ent üldiselt totaalne eksiil omal kodumaal, saatjaks vaimsed rännud mälestusis või kaugetel maadel.

Lehitsen Looduse paksult nahka köidetud Suurt Piiblit ja üritan aru saada, mil määral on seal võimule saanud lubatud kehalised, visuaalsed, arhailised kujundid, mida kiitis Jaan Puhvel – aga kyllap on need enamalt jäänud käsikirja...

Jürikuu soojimad päevad lõunaeesti kuplite vahel, 28° Celsiust, vesi sillerdab ja grill suriseb

Siis kaunid susihallid pilved, oavarrest kuuljad piisad, välgunooled ööpaksus

Kuumast saunast hommikutundidel otse sõitu, vana iPod Volvos müristamas

Kojamehed vuhavad higistades puhastada, ent ikka vaid viiv viivu haaval, sõit madala FPSiga

Kärnkonnad laisalt lompides, lähenevad asfaldil kiiremas tempos ja suuremal hulgal

Nagu 90ndate tetrisekonsooli rallimäng, 200 kilomeetrit slaalomit, seekord esiistmel

Krooksuvad ja koevad edasi ehk veel tuhandeid aastaid

Samasugune kontrastide mäng on olnud kõik see rajoonidevaheline liigutamine – harju ja priisle ja volta ja maa, nagu kui viisk läks tartust viljandi

Mingi huvitav trots või vaib selle ümberasumisega, taustaks sellestsamast vanast iPodist ringiratast JP Painkilleri plaat (saab tänavu kolmkümmend viis)

Et nagu nende nahkjopedes vene rokimeeste kultuuri kah sinna loftide vahele või...

Tühermaal ulub tuul, puistab liiva Rimi parklas ühest ilmakaarest teise

Chromium plated boiling metal brighter than a thousand suns

Kyllap vist ainult unedes leitsesel ööl

Viiendal aastal jäin veel ukse taha ja nüüd kahekümne teisel kaesin nad oma silmaga üle

Rob lükati mootorrattaga lavale ja kogu värk, tulevärgid ja rokipeerud

Oodatud falsettokarjed tulid ära ja publikum aplodeeris

Rotermannis oli kuidagi liiga palju müügimehi ja maaklereid ning täna vaatasime veel uusi büroopindu sinnasamasse põhja

Kassid lõpetasid kana söömise, valmistuvad rannahooajaks

Tempora turbulenta et mirabilia

Reval

Elu vanalinnas avab üha uusi tahke, toob mingeid tuiksooni lähemale – ühtviisi nii läinud kui tulevaist ajust.

Hiljutisel esmaspäeval mürisesid akna all tankid ja lahingmasinad, mingi kergendusega võis veel näha Ameerika sõdurpoisse lastega pilti tegemas ja külma käes jalalt-jalale tammumas. Samal õhtul oli seltskond muutunud, lõputu kolonn roomas tõrvikute valgel Vabadusplatsi poole. Maamehed, linnaprouad, noored ja vanad, kaabude ja suusamütsidega. Paralleele Nürnbergi rongkäikudega tõmbasid vähemaks protestijad tee ääres, "natsid koju".

Muidu üha uisutajad, hiina fototuristid, jaapani futuristid, kõikvõimalikud ekskursandid ja komejandid.

Paratamatult läheb mõte sageli märtsipommitamise juurde. Puuduvad tänavajooned või hooned on moel või teisel tähistatud, aga raske on täpselt mõista või tunnetada seda, mida pole kunagi näinud.

Oleks arvanud, et need emotsioonid ja rõõmud ja kannatused on kuidagi (kuidas?) selgemalt läbi aegade kandunud, aga lõpeks on vana-linn linn nagu iga teine, oma uste ja akendega. 

Kui näiteks pesumajal „Viktoria“ – mis oli tundud uudsete keemilise puhastuse võtete, välismaal karastunud spetsialistide ning ajutiste rahapesuskandaalide tõttu – oleks õnnestunud oma tegevust jätkata, siis kas ja millal oleks nad välja vahetanud oma maskoti?

Kas ja millal oleks Johannsoni pudukauplusest arenenud välja tänapäevane kaubamaja, nagu neid võis näha Helsingis? Või hoopis 75 aastat tegutsenud Stude kondiitriärist, mida vedas perekond veel kuni umsiedlungini. Ginovker pakkus enne sõda lisaks "eesti parimale biskviidile" ka suurimat diabeetikute šokolaadivalikut, elas üle juuniküüdi Siberisse ja naases hruštšovi ajal. Lier ja Rossbaumi spetsiaaläri tegutses mingil kujul läbi terve sõjaperioodi; rätsep Unter viis veel 1938. läbi oma ateljee kapitaalremondi ning töötas seal kuni hoone hävimiseni.

Kodaksi reklaamsilm meenutab midagi – aga mida? Sahme fotopoe kohal on nüüd Raamatukoi, ent kas ja milline tähtsus sellisel seosel üldse võiks olla? On see ülepea seesama koht – või hoopis uus?

Paranormaalseid nähtuseid üleüldiselt kirjeldatakse keskaegseis majus, aga vähem varemetele ehitatuis... Võibolla kannabki mälu ikkagi katsutav – hooned, kivid, puud. Ja ruum ise hoidub endamisi ja neurtraalsena.

Seinatagusest Airbnb'st kostub kellegi lõunamaine laul, teiselt poolt mängivad korralikul volüümil Vikerraadio uudised. Eristab ka üksikuid sõnu, tuttavaid hääli – välja on lõigatud klipp Donaldi pöördumisest kongressi poole. Ehk veel vaibumas kogu see torm, moel või teisel? Kevadine päike paitab munakivisillutist, kirikute kellad kumisevad, küll varsti juba ka prouad lumikelludega tänavanurkadel.

On huvitav, kuidas väikelinnaski võib mõni kilomeeter siia-sinna muuta nõnda palju kogu olmet ja meelestust. Eile käisin notaris ja loeti ette uusi katastrinumbreid – eks varsti siis veelgi uuelt poolt ja uutes tuultes; mõneti ehk väiksema taagaga kandis.

İstanbul

حي على الصلاة

حي على الفلاح

الصلاة خير من النوم 

Kuum uduvihm – vikerkaared, kohvikeedu mõru lehk

Kassid – nõtked, laisad, sillerdavis kasukais

Koerad – priskelt söönud, kesk sõiduteed lõunauinakut tegemas

Hommikusöögid – keskpäevased, lõppematud hõrgud kandikud ja kelnerite ümin

Tee – must ja kange, klaas klaasi järel, kofeiinijoovastus

Minarettide laul – hayya 'ala-l-falah, hayya 'ala-l-falah

Bağlama mäng, trummid, lautod – veedaks tunde pillimeistri juures

Mägede pulm – vanameeste pasunakoor ja rivitants

Soe paduvihm – tormipilved, rakisegu magus lehk

Lux Express

Keeran rendirattal Tolstoist Tähesse. Tsaariaegsete agulimajade aknad on valla, tänavale immitseb vinüülplaadi mängu ja viirukisuitsu. Punetava näoga hilisemas keskeas topsimees läeb külg ees üle tee, peatub hetkeks ning toetab siis selja vastu puud. Suleb silmad ja laseb näole päikest. Linnud laulavad, õhk vireleb kuuma käes. Kuupoe ees, tundub, filmitakse räpimeestele videot. 

Hiljem Annes helgivad kased loojangupunas, lapsed silkavad panelkade vahel, kanali rannad veel rahvast täis. Tunglemine Siriuse juures, tartlased mugivad krõbekana ja joovad kalja peale. Kuskil filmib ehk Marco uut sünnipäevatervitust.

Vabaduse puiesteest aga ongi saanud linnasüda, ekraanidel mängitakse jalgpalli ja rahvas uilgab. Õhtune niiskus emajõelt jahutab veidi. Hispaanlane põrutas kogemata palli oma väravasse, mida nüüd muudkui keritakse, edasi ja tagasi. 

Peatun Aparaaditehases ja söön hommikuks okonomiyakit ja värskeid sarvsaiu. Uus päev, Ahto näitab värskeid välis-eesti plaate, õues on 28 kraadi. Kirjandusmuuseumi saalides külm ja vaikne. Kurzgesagt, hea suvine summ.

Minu Tartu on sellest päris erinev. Nõukaaegne raamatukogu ja Philosophicumi rohelised seinad, mis mälupildis sulavad kokku ülikooli kliiniku omadega. Mordor-ühika niiske linoleumi hõng. Semiootikute kanepisuits lörtsihanges, õlu vihmasel Rüütli tänaval. Korterikaaslaste sõbrad pool päeva duši all. Kunstimaja näitused ja Hesburgeri sooduskupongid. Raadi kalmistu ja kella kaheksased seminarid. Asuse läpakas ja digisüntesaator.

Palju on muidugi meeldivat äratundmist. Pea igal nurgal mõni ununenud seik, paljud armsad kohad püsinud läbi aastate muutumatuna. Vaata ja imesta. Oligi see unes või ilmsi?

Siiski jääb tunne, nagu oleks Tartu teinud vahepeal läbi mingisuguse ürghüppe, tulnud välja oma üleminekuajast. Ei taju seda perifeerset atmosfääri, mida mäletan. Või oligi see pelk tundmus? Või ehk on need muutused vaid ajutised, kultuuriaastaks kaunistet? Kui värskendatud nurgabaaris laulu löövad inglikoorid.

Colmar, Rakvere

Choucroute, Sauerkraut –

Ajalootunnis korrutati, kui oluline oli Elsass-Lotring nii prantslastele kui sakslastele, kuidas see käis Prantsuse-Preisi sõja ja suurte maailmasõdade käigus käest-kätte.

Siiski on üllatav istuda punasetriibulise vihmavarju all, dans la capitale des vins d'Alsace, juua kihisevat crémanti ja süüa hapukapsast keedukartuliga.

Millegipärast seostub Virma Pubi 1990ndate lõpus, nende magushapud krõbedad kartulid ja banaanimahl. Päike sirab samamoodi läbi vihma, kesksuvine kuumus, kihisev mekk, võõra linna eksootika.

Kõrvalmajas kirjatarvete kauplus, ülalkorrusel suur kaltsukas. Kirikukellade mäng ja munakividesse takerdunud saksa turisti konts. Auklik ja kruusane asfalttee rulluiskude all. 

Veel tund rongi väljumiseni – Tallinnasse, Baselisse. À la recherche du temps perdu.

Zürich

 Tegelikult on see siin maal küll juba kolmas kord.

1. 

Üheksa aasta eest, teel Indiast tagasi – õmmeldud ja sidemes peaga, Swissi turistiklassi sinine pleed ümber

Otsustavalt ostetud kümnefrangine trammipilet, siis vaikne-vihisev sõit ning oledki linnasüdames – metalsed, hallid ja madalad majad, valgusfoorid, laiad teed

Zürichi inimesed kõnnivad mööda tänavaid või vuhavad oma uhiuute ja läikivate, teoorias siiski rõhutatult tagasihoidlike autodega

Putkast hüüab ja pakub kahekümne frangi eest topsi tom khad

Kõik muud kohad suletud, kuna pühapäev

2.

Kuue aasta eest, minek Mustmetsa

Põgus peatus Baselis, et istuda rongile – põrutada Freiburgi poole

Madalad majad, sirged teed, mäed

Maailmakuulus Kunstmuseum Basel, betoonist kuubiku sees istub tädi ja uurib luubiga aegunud õpilaspiletit

Lõpuks jääb tehing siiski katki

Rong sõidab 300 kilomeetrit tunnis

3.

Saabusin suvve, 25 kraadi ja päike, rohu lõhn ojaäärsel Wanderwegil

Kondan mööda Oerlikoni ja pursin saksat

Vahest nemad pursivad hochdeutshi vastu

Siis aga pööre, vihm ja tuul ja 5 kraadi

Parasjagu Sechseläuten – süüdatakse lumemees Böögg

Mida kiiremini tema pea plahvatab, seda soojem tuleb suvi

Samal ajal tehakse ta ümber hobustega ringe

Sel aastal on tuul nii väle, et Böögg kustub

Kohalike lehtede esiküljeuudis, esimest korda ajaloos

Kas suvi jääb tulemata?

Muretsetakse ameerikast tellitud hävitajate turbiinide pärast

Denn der Schweiz sei versichtert worden, sie erhalte ein Kampfjet mit modernster Technologie

Vice City

Öine South Beach, kreemjad art-déco hotellid neoontuledes, lowriderid tiirutavad edasi-tagasi, ookean sahiseb ning taamal läheneb siniste tulede vilkudes rannapolitsei. Justkui golfiauto, sõidab tasa mööda liiva. Peidame pooliku Asahi igaks juhuks posti taha.

"The beach is closed. Get moving."

"Of course – thank you, officer!"

Beach Police. Põhiülesandeks kodutute rannaalalt eemal hoidmine.

Sama kummaline nostalgia siin riigis iga kord – justkui oleks kunagi siin üles kasvanud ning siis siit eemal hoitud. Igat pidi tuttav, aga siiski umbes samal moel kui Sigatüüka kool või Dexteri laboratoorium.

Siiski ei täida ta igapoolselt ootuseid. Texases maandudes tuleb esimesena vastu papist välja lõigatud kitarriga kauboi, Avise autorentnik hüüab "Howdy folks!" – ent sealt edasi näen Austinis ehk käputäit kauboimütsi ja -saabast. 

Siiski on kõike muud, mida võinuks oodata. Parimad BBQd, geniaalsed kaltsukad, vaimustavad bensukad (Buc-Ee's!). Tuhanded nahkhiired päikeseloojangul silla alt välja vuhisemas. Pime seitsmekümnene bluusilaulik kogu hingest laval tantsu vihtumas. Elon Musk cybertruckiga mööda sõitmas.

Või siis tagasi Tampas – lamantiinide maailmarekord! 1,100 ühekorraga ühes kohas. Vuhisevad aegamisi vee all nagu hallid kivirahnud, siis aga pistavad äkki oma nina pinnale, puhistavad ja pritsivad vett ning vulpsavadki juba tagasi sügavustesse, mõnel pojad samamoodi kannul. Taamal hiiglaslik elektrijaam, korstnad suitsemas – ootaks veel kolmesilmseid kuldkalu.

Plaadipoed ja mehhiko restoranid tõmbavad silme ees kirjuks veel tagasigi mõeldes. Ning siis see elektriautoga liiklusdžunglis navigeerimine, päevast päeva.

Oli töögi huvitav, mustmiljon projekti igast suunast – iluvõimlemine ajule. Hea, kui saab üht-teist ümber delegeerida.

Ning nüüd on kassid igal-pool ümber nagu vurrid, jooksevad ja hüppavad ja tahavad konservi.

Rosenthaler Platz

Kummitusjaam 

Lõbus saksofon puhub ja eufoorilised kodutud tantsivad tema ümber

Noored ootavad ringis neuköllni suunal

Aasia turistid pildistavad salamisi seelikus poissi

Uraaniumoksiidplaadid kumisevad oranžilt

(Kiirgavad aegamisi silma oma radioaktiivset kuma)

Maailma ainsa tummfilmorkestri lõpuglissando kumab veel kõrvus

Aplaus muusikamehele kuumab läbi jaama, üles, ristmikule

30 aastat unustuses, siis renaissance, nüüd mahe jazz

Tants tants tants kabaree / braavohüüd tiirane

Blondes haar und rosenthal

Dhamma Sobhaṇa

Vastuvõtukiri saabus päev enne kursuse algust. 

Ja kuidagi juba varahommikusel lennul – Helsingi, Stockholm. Rongid hilinevad tuule tõttu; vaja teha skeeme ja vangerdusi, aga kuidagi jookseb kõik täpselt kokku ja Mjölbys hüppan juba väljuva bussi peale.

Suur reisibuse on inimesi täis, valitseb vaikne ootusärevus. Eespool räägib keegi seeneniidistike salajasest internetist, ning meenub kaunis üheksakümnendate väljend – "Information Super-Highway". Ja juba hakkavad peas trummid mütsuma – "I Am with Name".

Mõtlen, kuidas neid assotsiatsioone tulevikus kõrvale seada ja puhtalt hingamisele keskenduda. Kohale jõudes saab see peagi selgeks – sisekõne asendub esmalt visuaalidega, siis füüsiliste illusioonidega, lõpuks... Vaikusega.

Ärkame enne päiksetõusu, praktiseerime suures meditatsioonihallis, jalutame juba tuttavaid metsaradu, lebame veidi ning praktiseerime jälle.

Kuna märkmete tegemine polnud kursusel lubatud, püüdsin meelde jätta vähemalt toidukordi, mida meile seal pakuti. Hommikuks alati puder, puuviljad, datli-rosina-ploomi-kaneeli keedis, jogurt, müsli, võileivad.

(Ning kuidas erinesid inimeste söögiharjumused – vaadates juba samade roogade serveeringuid erinevatel taldrikutel. Kultuurilised ning üldisemalt suhtumuslikud iseärasused leiavad siin selge väljendusvormi!)

0. päev: kõrvitsasupp

1. päev: Tofu-tomatihautis bulguriga. Salat. Puuviljad

2. päev: Läätsekarri riisiga. Salat. Šokolaadipall

3. päev: Pasta tomatikastme ja köögiviljadega. Salat. Puuviljad

4. päev: Ahjukartul ja –spargelkapsas hollandaise kastmega. Salat. Küpsis, dattel

5. päev: Läätsekarri riisiga. Salat. Küpsis, puuviljad

6. päev: Lasagna. Salat. Riisipuding

7. päev: Ahjukartul, rohelised oad, pruun kaste. Salat. Vaniljekreem

8. päev: Kikerhernekarri riisiga. Salat. Puuviljasalat

9. päev: Ahjuköögiviljad seesamikastmega. Salat. Puuviljad.

10. päev: Chilli sin carne tortillakrõpsudega. Salat. Šokolaadipuding

10. päev: Hummus tortilladega. Salat. 

10. päeval läks asi õige huvitavaks – lõppes vaikus ning pea koheselt hakkasid järjestikku purunema eelarvamused, mis olid jõudnud kaaslaste kohta tekkida. Väga kirju, huvitav seltskond.

Lõpu poole süvenesid ka kergelt kultuslikud elemendid. Autos vestlesime kohaliku noore iduettevõtjaga, kes asub peagi uueks looma ka Eesti pakenditagastussüsteeme – teemaks paralleelid krišnaismiga selle korralduslikus ja ideoloogilises plaanis.

Siiski on siin veelgi olulisemad erinevused, ning Goenka valikuid ja eelhääsestust süsteemi sisseseadmisel võib pea täielikult mõista. Seada üles isemajandavad ning -arenevad keskused üle maailma ning osalustasudeta ja läbipaistva haldusjaotusega – imetlusväärne ning õigustab selgelt teatud vähemolulisi kompromisse.

Nüüd aga aeg lõunauinakuks.

Bhavatu sabba-maṅgalaṃ ✌️

Teine jõuluöö, kell on saamas neli, toas näitab 17 kraadi. Soojapuhur uhub tasa, kassid lesivad punasel tumbal ning jälgivad ruumi läbi kissis silmade.

Loen vanu, sõjaagseid ajalehti – kuulutuste rubriike, linnauudiseid, satiiri. Muuhulgas muidugi standardsed teadaanded, kus inimesed on ära kaotanud oma mantleid, saapaid või portfelle –

Ausat kodanikku, kes leidis 24. 5. 1944 õhtul Heina tn. m.-sügismantli ja portfelli ühes A.Aas'i nim dokumentidega, pal. vähimalt dokumendid ja palitutaskus olev raamat ära saata Falkpargi 21–11.

Silma jäävad aga Arvo Hannese (1913) kaastööd, kivirähalikus stiilis absurdimaigulised sketšid argiolukordadest saksa okupatsiooni aegses Tallinnas. Kirjeldab näiteks puude äravedu ühe evakueerunud sõbra kuurist ning sekeldusi selleks tellitud autojuhiga – lugu on esitatud dialoogina juhusliku kärumehega, kes vihane tema eelmises lehes ilmunud sketši pärast. Päriselt leidlikke naljajutte sellest ajastust ei leia ülemäära tihti.

Näib, et Arvo satiiri on avaldatud juba Vabariigi ajal ajakirjas Nädal Pildis, samuti veel esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal Uudislehes.

1944. aasta aprilli Eesti Sõnast leiab tema kihlateate, varsti peale seda aga pikem vaikus – ning siis juba sissekanne 15-aastase sunnitöö määramise kohta järgmise aasta augustist, kaastöö eest samale ajalehele. Arreteerimiskohaks märgitud Nelgi 2, kena funkelamu Nõmmel.

Järgmine üksik avaldatud lugu "Harakas" ilmus juba teise nimekuju all 1964. aastal Sirbis ja Vasaras, leiab ka viite koostööle Heino Baskiniga 1970–1971 aastavahetuseprogrammi tarvis.

Edasi mõningaid teateid rahvapärimuse kogumise vallas kuni 1980ndateni:

Hingesandid käisid talust talusse läbi. Valged linad olid ümber. Märdi ja kadri vahepeal oli see käimine. Iga õhtu käidi. Laulsid ukse taga „uu-uu-uu“. Sõnu ei mäleta. Oigamise moodi oli. Toodi söögid-joogid laua pääle ja läts trall valla. Ega õhta mindi uude kohta. Mitu küla käidi läbi. Anti karaskipäts kaasa. Või mis oli, õunu ja raha mõnest kohast. Siis sai simman tehtud, kui raha sai; kompvekke ja präänikuid toodud. Kadri ja märdi ajal oli samasugune nali. Oli oodetu päris, millal nüüd tulevad. Seitse-kaheksa, kuni kümme oli kamp suur.

Näib, et tema abielu Meeriga jäi püsima.

Hämmastav, milliseid ajarännuvõimalusi pakub ajalooliste dokumentide digiteerimine.

November

Esimesed lumed, majadevahelisel heinamaal on pooleli kanalisatsioonitööd – eikusagilt kõrguvate valgete  mullamägede ja pimedate paesüvikute vahel puhkavad hüljatud traktorid, uute kortermajade akendes kumavad veel viimased tuled, aeg-ajalt vilksatavad kardinate vahel figuurid.

Kõnnime Kostjaga nende mägede vahel, jäätunud traktorijälgedest rajal, kus veel nädala eest vihisesid kuldsed õlekõrred ning võis kohata põõsaste poole vilksavat jänest. Kuskil siin sõi Kostja oma esimese linna-hiire. Üle heinamaa kulges peenikeste radade võrgustik, leidus nii inimtekkelisi kui looduslikke maamärke. Õunapuu alla oli puhkamiseks veetud diivan.

Liigume edasi, läbi pargi ja hoovide, mööda majaääri ja põõsaaluseid, enamasti aga siiski suurematel radadel. Selline ühes-kõndimine on tõeline kompromisside kunst. Ühel hetkel panen Kostja kotti ja lähme koju – eks järgmisel ööl juba uues kohas, teisel pool teed.

Kodus on kapsas juba mõned tunnid soolvees seisnud, asume riivima sibulat ja küüslauku. Raadios lööb kell kaks, meie aga nutame pliidi ääres sibulaaurudes – mina riivimas, Filipp ja Kostja tegevust inspekteerides. Mõned liigutused veel ning potitäis saab valmis, asub kööginurka hapnema. 

Et madratsi tarneaega lükati taas edasi, uinun jälle halli diivani liigpehmes embuses. David jutustab, kuidas Hruštšov tõstis Brežnevi välja tema Krimmi suvilast, et teha ruumi Afganistani kuningale. Väikesed otsused muudavad ajaloo kulgu.

::Viinamarjad

Väiksed, tumedad, tihedalt kobarasse pakitud – peaaegu nagu üks suur ja piklik, väikestest pallikestest koosnev mari.

Lõhn –> tuttav, ootamatu, nostalgiline? Viinamarjamaitselised želeekommid nullindatest – sellised, nagu olid Kodu Keset Linna Liisi riiulil, suure inimkujulisekonteineri sees. Ühtlasi meenutab Gruusia ja Armeenia viinamarjalimonaade. See on siis ikkagi päris lõhn, mitte aroomidisainerite leitis: värske, paks, hapukas-magus.

Tekstuur –> kah ootamatu – geeljas sisu, pehme koor, üksainus suur seeme. Jälle kui need želeekommid, ümarates topsikutes. Meilt on nad kadunud, Vietnamis näiteks aga endiselt populaarsed ja saadaval, ehkki mitte päris sama kvaliteediga, minu meelest.

Ja palju korraga ei tahagi – niivõrd tummised on need marjad! Kindlasti aga äratundmine: milliseid viinakais olen söönud kogu oma elu ning millised need võinuks olla!

::Ploomid, virsikud, nektariinid, melonid

Mahl nõretab mööda põski alla, viljaliha sulab suus, süda laulab, rõõmupisar silmanurgas

::Prosciutto, culatello, bresaola, speck, guanciale, salami, pepperoni

::Mozzarella, gorgonzola, parmigiano, stracchino, pecorino, mozzarella di bufala

Kohaliku poe kulinaarialeti toimimise eest vastutab kõige vanem ja väärikam müüja – olen kuulnud teda viidatavat kui "mamma" – kes viilutab kõikvõimalikke juuste ja sinke, mis parasjagu saadaval, ning kaalub ja pakib need paberisse. 

Seni on pea kõik, mis sealt pärit, osutunud omaette maitseelamuseks. Rasv nõretab mööda põski alla, juustuviil sulab suus, süda laulab, rõõmupisar silmanurgas

Ja muidugi need prouad ise ––– ja muud poekülastajad –––> jagamas lõputuid itaaliakeelseid retsepte, soovitusi, näpunäiteid

Terve küla on täis riputatud erinevaid lippe ja vappe, õhtul algavad pidustused ✌️

MAZZANO ROMANO

 Tagasi Lazios.

Õieti on kadunud arvestus, mitmes kord see nüüd viimastel aastatel –

Mingi orienteerumine Roomas juba Mapsita, üksikud tuttavad näod lemmikuis trattoriades.

Siiski linnast väljumine keeruline: neli ümberistumist, vabal graafikul bussid. Nende samade busside ootus teeäärses kohvikus, Campagnagno külje all. Un espresso doppio e un cornetto, per favore. 

E una piccola birra Moretti.

Mazzano ise kulgeb üles alla, keskaegsed tänavad, kinnilautatud sissepääsud. Kodu otsides tulevad juba mitmendat korda vastu samad kassid – üks suur must-valge laiguline isane kõuts, üks pisem oranžikas nooruk. Tunnevad endid koduselt, jälgivad uustulnukeid väikselt distantsilt.

Nüüd siin paksude kiviseinte vahel, vihun koodimisülesandeid lahendada, tasapisi teistele taas järgi jõuda. Ning ehk peagi saab ka küla peale käima.

Hea küll!

88.22 <- 1962 v2

Rendiautoga mööda Lasnamäed, päike kuumab, viimaks soe suvi, õhk värelev ja paks

Ülekäigul lookamas noorem mees – lihav nägu, turske kasv

Silmist voolavad pisarad, suu nutuvõrus, veel vaarudes ületab teed

Muu rahvas vilus-varjus bussiootel – tolle, mis rohemiraažina horisondil kasva

Ning samasel hetkel murrab raadios jõristav Till oma refrääni

Ein Mann weint nur wenn seine Mutter stirbt –

Der Tod ist stark, das Herz ist schwach

Vaatan ja tahakski kuidagi aidata, aga pole kindel

Hea, et rahulikult üle tee saab minna, sellinegi panus

Kõnnib Maxima poole, päike mängleb higipiiskades kuklal

Paari tunni kaugusel ähvardab kindralmajor õhkida tuumajaama

Konutan maal ning puhun kiiskavkuldset saksofoni, ajan mööda klapistikku noote taga. Kõlab "Mustamäe valss". Nagu tuhat inglikoori.

Peamiseks kommistuskiviks osutub koht, kus Volli laulab: 

"Päeval ja ööl — 

KO-DUS-JA-TÖÖL!"

Need madalad noodid nõuavad ootamatuid positsioone ja kammitsetud embušüüri. Kui kõik õnnestub, siis vappub ja müdiseb maa muusikataktis, kui mitte, kilavad vastu aknaklaasid.

Kunagi esinesid pasunamehed meile rüblikuile Estonia teatri talveaias, vist lausa korduvalt. Nüüd mõeldes oli nende peamine käilakuju ja killumees vist hoopiski trompetimängija. Oligi seal saksofonisti?

Talveaed tundus mingi ajaloolise, kergelt maagilise paigana. Nüüdseks küll selge, et lisandunud alles üheksakümnendail, ent siiski nagu mingi pilt või sissevaade sõjaeelsesse teatrihoonesse, kus vohas eksootika ja pokaalid kõlisesid hommikuni. Ning siis, muidugi, plahvatused. Nagu jutustab Eesti esimese ballett-pantomiimi "Kratt" arvustus noorteajakirjas aastal '44:

     /.../ meid juhitakse "Estonia" all asuvate keldrite eesruumi, kust väljapääs on avaram ja kus õhk on puhas ning jahe. Lõdisen kleidiväel külmas keldriruumis. Ei tea, kuhu seista või mis peale hakata. Kostab hüüdeid: "Estonia põleb!" Seisatan müüri äärde. Pime on.  Ei taha uskuda seda. Äkki märkan ees tuttavat kogu. Teatan endast ja saan veidi kindlust, leides seltsi. Ma nagu ei olegi enam arg. Võin naljatada ja jutelda. Hiilime korraks väljapääsu teele. Sealt kumab vastu tuli ja suits. Ei suuda uskuda oma silmi. Poetun tagasi külma kivi kõrvale. Üha kindlamini tajun nüüd — "Estonia" põleb.

     Päästetakse garderoobi. Mul oleks asjatu ronida teisele rõdule ja mul pole selleks julgustki. Tundub ka nii tähtsusetuna see kaotus kõige selle kõrval, mis hävib praegu tules. Valus on, kui mõtlen vaid oma mälestusesemetele ja piltidele, mis asuvad mantlitaskus.  Kuid seegi mõte vilksab ainult hetkeks läbi pea. Olnut ei saa teha olematuks.

     Hetkeks vaikivad paugud, et lasta meil hinge tõmmata. "Kes soovib, võib lahkuda," tuleb korraldus. Osa rahvast väljub punavasse ja suitsvasse maailma. Samas aga algavad jälle plahvatused, mis kestavad õnneks lühikest aega. Tekib pikemaajaline vaikus, mille kestes tuleb korraldus kõigil lahkuda viibimata majast, muidu muutub siin ohtlikuks.

Mängin veidi luuperi ja Kuslapiga ning mõtlen, et miks ma üleüldse endale selle pilli hankisin. Üheks aspektiks on muidugi pea kosmilised märgid teatriagentuurist— lugu järgmiseks korraks! — teine aga Donald McCaslini soolo Blackstari teisel träkil,'Tis a Pity She Was a Whore.

Panen selle taas kõlaritest müristama: hingeldused, trummid, bass, siis klaver koos sellesama pulseeriva saksiga mõlemalt poolelt. Aktiveeruvad mingid väga spetsiifilised tundmused ja udused mälutombud. Püüan tabada kergemaid vahekäike, nagu keerutused 1:55 peal, vist üks kihvtim eelkulminatsioon, ent üldmulje jääb, et... Tarvis enne veel midagi muud proovida?

Vahest "Mets mühiseb" või "Minu südames sa elad"? 

1939

Kui kassid mõne kuu eest teleri riiulilt alla tõmbasid, hankisin endale raadio.

Alumiiniumpaneeliga AEG, patareitoitel. Parajalt piniseva tooniga ning kahe suure nupuga küljel sageduse ja valjuduse tarvis.

Samal ajal, täiesti juhuslikult, toimus lähistel suure saksa toidupoe pühalik avamine, rahvamassid tunglemas nagu Bon Jovi kontserdil.

Kuidagi ongi nüüd kujunenud uus rütm, uus lõõgastusformaat, umbes nagu öise Florida basseiniäärsete palmide all - köögis, raadio ja hummuse ja värske leivaga, Filipp ja Kostja laual põõnamas. Vahel teen ühe värske quacamole, teinekord grillin mõned sparglivarred.

Raadiost kostuvad sõjauudised ja Lili Marleen. Wenn sich die späten Nebel drehn, werd' ich bei der Laterne stehn. 77 aasta eest koukis isehakanud riigimarssal Göring oma Nivea purgist välja tsüaniidiampulli; maja valvasid endised eesti ja läti leegionärid, tulevased esimese põlve ameerika pereisad...

Kuus patareid tühjenevad kiirelt, joodan AEGle voolupistiku ning pidu jätkub taas. 

Aga kaua veel? Nürnberg otsib Vladimirit!

1934:
"Tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks."

______

Tagasi rahutuis ajus. 

Haige-olu, haigus-lehtede ja muu säärasega seondub mulle õieti esmalt mälestus sõjaväest, kus ühe järjekordse pakaselise metsalaagri ajaks sai end laatsaretti kirjutatud. Lebasin pikad päevad voodis ja lugesin, sõin neoangini lutsukaid ja vaatasin tuisku teisel pool akent; kolm korda päevas loivasime kampsunite väel sööklasse. 

Oli selline lõputu, aeglane aeg - õnnis tõbisus. Just olid saabunud uhiuued vatitekid ja padjad. Viisime kordamööda õues läbi hommikusi haavatute võimlemissessioone, peale mida oli hea jälle sellesama teki alla pugeda.

Või siis mõne aasta eest, kui jäin haigeks suve kõige magusamate päevade ajal. Lebasin rannal männi vilus, lutsutasin sedasama, kroonust kaasa võetud neoangini. Päike vajus aegamisi mere taha.

Vahel aga on võimalik jääda haigeks nii, et oleks pigem terve. Sulet hiiglaslikud silmlaud, söövitet võikain vaguden laup, kael paenutet kuulsan koeranaelan, kus kihamas kroonsipelgad.

Pole soovitatav.

Київ

Seekord mõnetunnine vahepeatus.

Öö rongis olnud võimatu -  kupees killadi-kolladi kõik mis võimalik; toppisime küll Alekseiga käterätte naride, ukse- ja aknapaneelide vahele, kusagil ragises aga ikkagi edasi. Konduktor: Это купе люкс.

Linna jõudes кава iga nurga peal, сэндвич и смузи ORANG+UTANist, päälinnas haruldase Volga-taksoga turule, veidi siia-sinna, viimaks metrooga tagasi Вокзальна poole.

Kiievi metroos tunglemine ja sõit mööda lõputuid eskalaatoreid on kuidagi eriliselt kodune. Mõned aastad tagasi peatusime Arsenalnas, mis vist suisa maailma sügavaim jaam. Üha üles ja alla, saja meetri kaupa.

Миргород

Poolpäev kuurordis, mis juba sada aastat tuntud oma ravivete poolest. Veed tulevad tiigist rohelisest, lehkavast. Tiigi kaldal - Hruštšoviaegne loomaaed, paabulinnel sabad raagus. Inimesed - kõikjal, veedavad aega, peavad turgu, teevad võsa vahel grilli. Lapsed laulavad, vanamees mängib vilepilli, imetletakse lillepeenart, millest moodustub linna nimi, rohelistest kasvudest on spetsiaalsetele tahvlitele loodud Nikolai Gogoli portreed.

Taksojuht teeb linnaekskursiooni, seekord lihtsa musta Ladaga. Ütleb, et kohalikud on jäänud truuks, aga turiste on raske ligi tõmmata. Tuleb teha ravivetele suuremat reklaami, Ameerikas ja Inglismaal. Mainida, et omal ajal on siin suvitanud Gogol.

Väljamaalased võiksid tõepoolest saabuda - ekspressrongil nagu Poirot filmis. Juua viiegrivnast vägevat espressot ning supelda piimjas ravivees.

Huvitav paralleel näiteks Lviviga. Elavad sääl, tulevad siis siia. Kaugest klassitsismist - tõelise nostalgia man. Ehk nagu minnes Tallinnast suveks Sillamäele. Lihtsamate aegade illusioon.

Силламяэ

Tagasi mõeldes - on selge, miks enne tuumatööstuse sissesõitu oli seal armastet suvituspaik. Ideaalmaastikud, osaliselt tänaseni säilunud. Kohalikud meenutavad õigupoolest ukrainlasi vähemalt oma suhtumises turistidesse ja külalistesse. Näiteks - saunas. Sama komplekt küsimusi, nii Mõrgorodis kui Sillamäel. Esimesel puhul muidugi veidi keerulisem vastata.

Sellise võrdluse juures kummastab veel kümnekorde elanikkonna erinevus.  Ehk avab suurem end kärmemini? Või kuis neid sissevaateid üldsegi kõrvuta...

Незалежна Україна 30 - Харків

Varem teadsin vaid, et siin on 1967. aastal valmistatud minu lemmikratas, olin näinud ka droonivõtet Держпромi hoonest. Nüüd siis ootamatu võimalus - tähistada linnaelanikega ümmargust taasiseseisvustärminit. Harkivis elab inimesi rohkem kui Eestis ning valdav enamus neist on vene keeletausta ja ehk ka identiteeditundega; seetõttu selline üritus ehk eriliselt polariseeriv. 

Esmalt tuli ooperiteatri ees ettekandele kahetunnine estraadikava parimate lauljate ja kohaliku sümfooniaorkestri esituses. Vapustav, viimseni lihvitud kava. Vaheldusrikas ja liigutav. Jõime hostelikaaslasiga plastpurgist kohalikke käsitööõllesid ja nautlesime helide saatel. Kuhu võiks siis veel edasi minna, kuna õhtu veel noor?

Üle mõistuse. This ain't a song for the broken hearted - "It's My Life". 

Õhtu lõpetas kolmetunnine show Bruno Marsi ja Bon Joviga. Vahel tunnen, et Jon Bon järgneb mulle - nägin sarnast meest ka Bolognas närviliselt CBD suitsuautomaadil navigeerimas. Automaat küsib ID kaarti, tunnustab aga ainult kohalikku. Mine tea muidugi, mis kodakondsused Jonil olla võivad.

ROMA

 Santa Maria degli Angeli e dei Martiri

Pea pisaraidkiskuv heldimustunne säänseis hooneis. Või siis - tarretav lumm inimmõistuse eluületavate vägitegude ees. 

Sarnane emotsioon kunagi Poola põlismetsade puude vahel, aga ka täiuseni lihvitud piiniate sümfoonias Gandolfo lossi ümber - siinsamas, Rooma külje all.

Castel Gandolfo kõrgub peegelsinava järve kohal, apelsinid õitsevad. Ja siis mina, talupoegade keskelt, ühtäkki siin, paavsti hoovi peal. Siiski progress. Mõtlen oma esivanemaile kusagil Leo X ajal - kahtlemata oleksid nad uhked. Nendegi kümnise pealt see kõik siin nüüd õilmitsemas.

9. oktoober 2015

Leo kummardub ette ja laseb kätel rippuda. Peagi vedelad kui kotid, valgub neisse surinal veri, mis seni rinnus ja peas, ja sõrmedel hakkab soe. Need kaks kätt esemestuvad, neist saavad magnetväljadest tõmmatud pendlid, kaks tuima hakkšnitslit, mis kere maa poole veavad.

Ta puudutab oma uute kätega varbaid - keha tõmbab neid inertsist enesega paremale ja vasakule, varbad tunnevad puudutust, aga käed ainult sooja. Mõte suruda üks neist kinnastatud pakkudest rusikaks on mõttetus, väljaspool tahet. Ja ikkagi.

Olin toona Kaitseväes ja seadsin illustreerima väljavõtte Peetruse ristilöömisest. See Masaccio paneelike - 20x30 - seisab Berliinis.

Kogu see teemaplokk on aga õigupoolest hakanud selginema alles nüüd, siin koha peal olles. Vaatasin läbi klaasi Peetruse võtit - taevariigi võtmeid! - mis sümboolselt liikunud paavstilt paavstile läbi kahe tuhande aasta, ega tundnud selle ehisasja ees suuremat aukartust. Kuivõrd enesekindel võis olla Peeter, jalgupidi ristil, või Leo, oma viimastes malaariakrampides? Võis Leo tunda ärevust, et esialgsed võtmed olid kaduma läinud? Pole siiski päris nagu Kaljulaid ja Pätsu ametiraha, vaid olemuslik küsimus omaenese autoriteedi ümber. Mil määral võis teda haarata imposter syndrome, kuna Luther oma poistega kirikuid tühjendas?

Peetrus sai Jeesuselt vähemalt krüptilise vihjegi, niisiis täitis kuulutust. „Sööda Mu lambaid! Tõesti, tõesti Ma ütlen sulle: Kui sa olid noorem, siis sa vöötasid ennast ise ja läksid, kuhu sa tahtsid. Aga kui sa saad vanaks, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind, kuhu sa ei taha!”

Johannes seletab veel: seda Ta ütles tähendades, missuguse surmaga ta pidi Jumalat austama. Ja kui Ta seda oli rääkinud, ütleb Ta temale: „Järgi mind!”

Vaene Leo aga - pidi tuginema pärimusele. Ning kullast võtmele pihus.